18

Seiklusjutte maalt ja merelt ehk Radio Rock IV

Helitehnika kaablid

Reedel, 13. mail, andis komandör andrus käsu kolmele helipiraadile kaaperdada Tallinki laev nimega Baltic Princess ja pidada seal juba neljandat korda maha radio rock cruise. Kartmatud, ilusad, sarmikad ning lõbujanulised mehed taavi, mattias ja lauri võtsid ülesande kõhklemata vastu ja asusid kola kokku panema. Lahinguplaani arutati pingsalt terve öö Tallinna eri paigus ja märkamatult oligi juba kell 8 laupäeva hommikul, kui uksele koputas aivar, kes tahtis meid laeva sisse smuugeldada.
Rekka erinevatest kastidest pungil, kihutasime D terminali poole. Kuna kell 9 pidime laevas olema, siis tundus, et on kiire. Aivar sõitis autodekile otse, aga meie, tähtsad nagu me oleme, saime lauriga terminali sees kokku ja sisenesime nagu kunnid ikka. Millegipärast tuli hiljem välja, et me ei olegi hommikuti nii teravad kui loota oli ning selleks ajaks, kui me ennast autodekile järkasime, oli aivar juba pool autot tühjaks teinud. Kohal oli ka neli stagehandi, kes meid aitasid.

Teekond transakastidega alt üles peopaika on suht piinarikas ka kõige kogenenumale radiorocki veteranile. Kõigepealt tuleb asjad saada lifti, mis kunagi ei tööta nii nagu peab; siis tuleb liftiga sõita poodi, kus peab ettevaatlikult veerema, et kalleid ja hinnalisi kärakariiuleid ümber ei ajaks; ning siis lükata ennast suht pikka maad läbi laeva, läbi saali, läbi toolide, niikaua kui lava paistab. Kogu kola transamiseks ja ülespanekuks oli aega kella 13.00ni. Tänu tublidele stagehandidele ja loomulikult proffidele helimeestele saime asjad suht rekordajaga üles ja käima.

Taavi Üprus

FOHikunn Taavi Üprus

Natuke ka kolast, mis meil kaasas oli (mitte et see kedagi huvitaks). PA’ks oli 3 Meyer Sound hp-700 subi, ülakastideks 6 Meyer Sound mélodiet per side. Monitoriboss lauril oli kohalik laeva Yamaha M7 nagu ka FOHikunn taavil oli meie Yamaha M7 ja Galileo controller. Lauril AI-122 monitorid ja meie maailma parimad amprackid. Igasugu mikreid ja asju ka oli sitaks, aga neid ei viitsi siin loetleda ja ilmselt on see ebaoluline. Lauril oli veel laval sidefillideks Meyer Sound UPQ-2 üks per side. Siinkohal mainin veel väga mittevajaliku jutu, kes teab, saab aru, kes ei saa, jätku lause vahele: 63a 50+25+15. Ja veel üks kodeeritud sõnum, mis kästi öelda- !idnuos reyem tliem ektso.

Kastid püsti ja kaablid veetud, pa häälestatud ja hea tuju tagataskust võtta nagu ikka, läksime oma kajuteid otsima. Mainin veel, et me lavapealset elu ei saanud väga valmis ehitada, sest nüüd hakkasime sõitma Soome ja samal laval mängis veel sõiduajal laevabänd.
Laev alustas esimest teekonda Helsingi poole ning meil olid kajutid leitud. Seadsime end sisse. Mattias ja taavi ühte palatisse ja lauri üksinda teise palatisse. Kui kõik olid pesnud-kusnud, siis saime ühes kajutis kokku, et arutada edasisi plaane. Plaan oli see, et meil oli aega kella poole viieni, mil laev maabus Helsingis ja peale mida bändid oma kola laeva hakkasid vedama. Kõige selle vaba ajaga otsustasime teha seda, et tuleb käia messis (meeskonna söökla) söömas, osta poest palju jooke, mis sisaldaks palju humalat ja siis natuke pikutada. Mõeldud- tehtud. Aga enne veel, kui me kuhugi minema hakkasime, rebis vana asjatundja piraat taavi oma kotist välja mingi hirmsa samaka. Ta sundis meid seda jooma. Jõime. Vastasel juhul lubas ta meil soolikad merre lasta (pmst see jook tegi seda ise hiljem taavi eest). Samakas joodud, söödud ja paar tundi magatud, läks uuesti tööks.

 

Lava

“kui jõudsime lavale, oli seal päris karm kaos…”

Kui jõudsime lavale, oli seal päris karm kaos. Igal pool vedelesid bändide asjad. Mainin ka, et lava on seal hirmus väike. Pakun, et 5 x 12 meetrit. Täna õhtuks oli kavas neli bändi: von herzen brothers, poison black, viikate ja stratovarius.
Soundcheckid kujunesid eriliseks kaoseks ja sebimiseks, nii et mitte keegi ei saanud aru, mida ta tegema peab, välja arvatud taavi, kes ei pidanud ühtegi bändi miksama ega midagi tegema. Ilmselt on tegu väga profesionaalse fohi mehega, kes oskab enda tööst ära hiilida ja tulla veel lavale appi. Respect.
Jutud käisid, et sama ürituse raames on laeva peal veel teisigi lavasid ja üritusi, aga kuna meil oli nii kiire kogu aeg, siis ei jõudnud neid vaatama.

Radio Rock

“Laeva oli vallutanud suur must mass soome hevikaid. Karvased isased ja kenad emased.”

Lühidalt öeldes ja mitte aega raisates mingite soundcheckide peale räägin parem, mis laevas toimus. Laeva oli vallutanud suur must mass soome hevikaid. Karvased isased ja kenad emased. Poes oli nii palju inimesi, et pood tundus lihtsalt nagu suur must pilv, mille sees olid igat erinevat pidi paigutatud õllekohvrid. Järjekorda jätkus tundideks ja tundideks. Mujal laevas käis igal tekil igas kajutis mingi enneolematu möll. Nagu hiljem arutatud sai, oli tulnud 3000 soome rokisõpra kuulama, kuidas soome hevi läbi Eventech-i PA kõlab. Meeleolu ja fiiling oli igatahes mõnus ja tundus nagu me sulaks ka sisse, sest taavi esimene plaskutäis hakkas juba lõppema ning pidu kiskus alguse poole.

Kitarriefektid

“kidrameestel oli mingi selline effektide meri, millest mitte keegi aru ei saa”

Meie seiklus oli jõudnud esimese bändini- von herzen brothers. Nüüd ma natuke räägin, mida mina bändidest arvasin ja kuidas muidu soundis . Kõik on minu isiklik arvamus, nii et ei kuulu vaidlemisele. Mul on alati õigus. Viieliikmeline bänd kõlas natuke nagu alice in chains, aga kohati nagu eriti stoner rock värk. Eest kuulates oli väga hea. Arvestades seda, mis seal laval kõik toimus, siis oli isegi väga hea. Sünamees kasutas mõnusaid analoogsünte ja kidrameestel oli mingi selline effektide meri, millest mitte keegi aru ei saa. Arvatavasti nad ise ka päris täpselt mitte. Aga kõik oli eriti mõnus kokku mixatuna. Jäi mulje, nagu tavalisele soome rockimehele oleks see musa natuke liiga igav ja popp olnud, aga tegelikult oli mõnusalt riffine ja efektine. Megahästi kokku sulatatud. Need inimesed, kes nüüd tunnevad, et tahaks ka kuulda, siis pean kahjuks tõdema, et kuskilt facetube’ist kuulatuna kõlab see eriti vussi bändina, aga lives oli ikka suht lahe. Kuulasin ise ka just mõned tunnid tagasi korraks, aga kuskilt internetist kuulata ikka mõttetu. Minge livele! Nüüd tuleb aus olla ja öelda, et kõiki bände ei suutnud mitte kusagil kuulata algusest lõpuni. Laval oli nii vali kogu aeg, et parem merre hüpata; ja lava ees oli niipalju inimesi, kes pildusid sind ja just nimelt sind jookidega ning mööda ei lasknud. Õnneks oli lava taga (kus oli umbes 1 ruutmeeter ruumi kola jaoks) salajane kohalike helimeeste punker. Seal oli hea istuda, kõrva puhata ning tegeleda kvaliteetaja veetmisega.

Üsna ootamatult lõppes bänd ja tormasime lauriga koopast välja lavale, mis oli nagu töösipelgate pesa. Kõik sebisid ja tormasid ringi. Kuigi bändi vahetusteks oli aega ainult umbes 20 minutit, saime siiski väga hästi hakkama. Nii meie, kui ka kõik teised. Kiiruga kaablid kokku, poison blacki kola peale ja ühendama. Meie tööd lihtsustas õnneks see, et kõigil bändidel olid enamus oma mikrid ja ma ei pidanud kellelegi midagi eriti laenama. Kõigil olid ka omad helimehed, kes tulid ja tegid, nii et meil oli ainult ühendamise ja kaablikerimise vaev. Kõik korras ja poison black alustas.

FOH

FOH

Selle bändi kohta nagu midagi palju ei oskagi öelda. Kõige raskema musaga bänd päeva jooksul. Tundus, et mehed teavad, mis nad teevad ja ka nende helimees oli tasemel, niikaua kui asi puudutas vokaali. Millegipärast oli vokaalile pandud mingi nii imelik delay, et raske oli jälgida, mida mees laulab. Aga kidrasoundid olid küll head. Natuke kuulasin ja põgenesin punkrisse. Lauri pidi sellele bändile ka monitormixi tegema. Vahepeal puhketoas leidsin mingi karbitäie õhupalle. Selliseid, millest klounid teevad filmides puudleid. Puhuda neid ei jõudnud, aga selle eest oli laua all kompressor, millega sai neid hõlpsasti õhuga täita. Tagusin mõned õhku täis, aga kuradi puudlit küll valmis ei saanud. Küll aga tegin sinise kurgi ja musta sardelli. Vahepeal jäi kuidagi vaikseks ja oli kuulda, et õhtujuht (soome kõige retsim mees, kelle nime ei mäleta) räägib laval. See oli märguanne, et tuleb minna ja teha tööd. Jooksin lavale ja panime uue bändi püsti.

Viikate: Sellest bändist mul ei ole nagu midagi rääkida, sest ise ei viitsinud kuulata. Bänd igati korralik ja tubli. Kes sellest mitte midagi ei tea, siis on see nagu kosmikud, aga soome modes. A ja ühel roadiel oli isegi kosmikute pusa seljas! Vahetus läks hõlpsasti ja läksime lauriga punkrisse, et teha paar õlut ja näidata talle, mida ma just avastasin- õhupallid.

Bänd mängis ja meie puudeldasime, aga kurat- ei õnnestunud neist midagi kokku keerata. Mõtsime, et peaks netist õpetust lugema, aga kuna see kuradi laev on metallist, siis internet nagu väga ei levinud mitte kusagil. Seega tegime, nagu heaks arvasime, igasugu kujundeid. Mõned õhupallid lasime ka sodiks, mille tagajärjel käis selline pauk, et kõrvad olid ikka tükk aega lukus. A ja see ka, et kui mõni laevamees seda loeb, siis sry, et me teie õhupalle raiskasime.

Mattias Sahva & Taavi Üprus

Mattias & Taavi

Nagu üks korralik lugu ikka, ei ole ka see lugu ilma armastuseta. Samal ajal, kui meie lauriga üksteist õhupallidega peksime ja muid roppusi tegime, siis vahepeal taavi armus mingisse tsikki, kes seisis fohi juures ja väidetavalt vaatas teda kogu aeg. No vot ei teagi, kas see on päris tõsi või ei, aga nii taavi meile väitis (meie seda tsikki ei näinud kordagi). Kusagilt merest oli ilmunud ka mati ilger millegipärast laeva. Hiljem tuli välja, et ta on ilgem stratovariuse fänn. Viikate hakkas lõpetama ja millegipärast tundus hea mõte vorstistunud pikk õhupall omale püksisäärde toppida ja siis minna sellega lavale juhet kerima. Mõeldud- tehtud. Nali ilmselt kukkus läbi, sest tundus, et keegi ei pannud tähele; või siis ei julenud keegi midagi öelda, ega neid asju kunagi tea. Korjasime viikate kokku ja stratovarius üles.

Soome Heavy

Soome Heavy

Legendaarne soome power/meloodilise metali bänd ei petnud ootusi. Kõik oli nii paigas kui olema peab. Kõik bändi liikmed olid silmnähtavalt profid. Selle bändiga on jällegi nii, et kõik oli megahea, aga minu jaoks oli see musa hirmus igav ja väsitav, nii et kui kellelgi peaks olema tahtmist midagi väga täpselt teada, siis tuleb ilmselt mati käest küsida. Ainus, mis ma oskan öelda, et kidramees oli ilgelt kunn, aga miks kurat ta peab mingite lollide engl’i võimudega mängima. Ühesõnaga, see bänd möödus valutult ja rahvas oli ennast täiesti lolliks joonud ning nautis igat sekundit sümfoonilist metalit. Me samal ajal puhkasime jalga, jällegi õhupallide ja õllega. Mainimist vajab ka veel see, et fohi mehel oli väga lahe mikrite kohver- rebenenud paberkott. Aga sinna nad kõik lendasid. Profesionaalne kokkuhoid.

Peale umbes 10000 eri noodi kuulamist minutis sai see bänd lõpuks läbi ja saime lava puhtaks teha. Panime mikrid ja juhtmed kokku homset päeva ootama. Must mass vajus laeva laiali ja meie vajusime kajutisse taavi samakat jooma. Kell oli saanud juba 4. Ilmselt seisime laevaga siis juba Tallinna sadamas. Laevas käis möll edasi ning me otsustasime teha veel mõned õlled ja käia söömas. Toiduga oli muidugi jama, sest sellisel kellaajal ei olnud messis enam suurt midagi alles jäänud ning pidime leppima juustuleivaga. Aga polnud hullu. Peale sööki väsisin mina hirmsasti ära ja pugesin magama. Legendid räägivad, et taavi oli käinud kaks korda laeva läbi ja ka kõik kajutid, aga oma armastust ei leidnud. Teine legend räägib, et mati ja lauri olid läinud ühele õllele; lauri tegi ühe õlle ja läks magama, aga mati oli teadmata kadunud kuni hommiku kella kaheteistkümneni. Seega- kõik puhkama ja ootama homset.

Hommikul ärgates kuulsin läbi une, kuidas taavi väljus uksest ja küsis koristaja käest, mis siin toimub, et siin mingi vesi on, upume vä? Koristaja vastas, nii nagu mina mäletan: ”Mingi hevikas läks öösel täis peaga duši alla ja jäi sinna magama ning juuksed voolasid äravoolu ja tekkis suur ummistus ja uputus.” Tundus täiesti uskumatu. Alguses arvasin, et pohmelline aju teeb trikke, aga pärast tuli välja, et olin ikka õieti kuulnud. Terve kuradi dekk ujus. Aga parem hevimehe juuksetekitatudvesi, kui laevapõhjas oleva augutekitatudvesi. Ajasin ennast püsti, pesin ja läksin peoruumi. Teised olid juba seal.

Pühapäeva hommikuks, nagu traditsiooniliselt ikka, oli mõeldud ainult üks bänd. Nii, kergelt pohmelli peale midagi lihtsamat. Seekord oli selleks rühmitus nimega freud marx engels & jungin. Need olid ilgelt lahedad vanamehed. Mängisid sellist kantri/umpa mussi. Tegime ruttu soundchecki ja asusime pead parandama. Vahepeal toimus mingi selline võistlus, nagu air bull riding. No üldiselt tulevad selliste asjade peale ainult soomlased. Tundub ilgelt totter, aga pohmakaga oli ilgelt naljakas. Asi kujutab endast midagi sellist, nagu air guitar, aga seal oli meestel air rodeo bull. Eks igaüks kujutab endale ise ette nii, nagu tahab. Igatahes oli see esimesed 2 minti naljakas. Tegelesime punkris veel natuke õhupallidega ja hakkasime Soome poole tagasi sõitma. Vahepeal toimus veel mingi hevi bingo, mis saab ka arvatavasti toimuda ainult Soomes. Ma ei teagi, mis selle bingo heviks tegi, aga oli hevi. Võibolla oli bingolistel väga hevi olla. Ei tea. Igatahes kihutasime tagasi Helsingi poole ja alustas bänd, mille nime ma enam uuesti ei viitsi kirjutada.

Bänd oli ilgelt lahe. Mõnusa olemisega vanamehed. Bassimehel oli basskidra kohvri asemel kohver gin’i. Peavalus rahvas oli väga vaimustuses ja käis tants ja trall. Bändist veel niipalju, et ma ei ole vist elus niipalju vintage fenderi võime lava peal näinud kui sellel bändil. Igatpidi lahe värk. Ansambli tegi veel eriliseks see, et neid mixas taavi. Armuvalus poolakas mixas nii hästi, et paremini kui kõik eilse päeva fohi mehed kokku. Kuigi- kuigi, rämedalt valjusti tegi, but this is how we do it! Igatpidi tipp- topp värk.

DSCF8948Peale bändi lõppu hakkasime kiiruga kola kokku panema, sest pidime oma kastidega selleks ajaks juba all olema, kui rahvas tuleb uuesti peale. Lammutamine läks üsna kiiresti ja stagehandide abiga oli peagi kraam koos ja pakitud ilusti autodekile, kust hiljem oli plaanis otse põgeneda. Ronisime üles tagasi ja läksime kajutisse, kus tegime mõned õlled ja läksime sööma. Must mass ronis laevast välja ja uus rahvas peale ning hakkasime tagasi Tallinna poole sõitma. Sõime kõhud täis ja külastasime veel poodi, et varuda natuke vägijooki, et tagasisõit nii igav ei oleks.

Ronisime tagasi kajutisse ja hakkasime pralletama. Kuna me kogu aeg kajuteid pidime vahetama, siis läksime jällegi oma uude kajutisse, kust mingi hullunud koristaja meid välja tahtis ajada. Ju tal oli karvastest inimestest juba nii kõrini, et meie nägemine teda peaaegu närvivapustuseni viis. Igatahes peale mingit vaidlust ja karjumist saime rahus edasi istuda. Taarat kogunes ja kogunes ja olimegi juba Tallinna sadamas.

 

 

Ronisime autodekile, kus ootas meid aivari asemel habe. Toppisime kola ja ennast rekka kongi ning panime Eventechi poole ajama. Laos nagu ikka. Pakkimine ja pidu. Pärast lugesime andruse poolt antud püha missiooni edukaks ja lõppenuks. Nüüd ei midagi muud, kui septembrit oodata, et juba radio rock V vallutada.
Mattias Sahva

 

Võta meiega ühendust